Kuula!
Lunko oli peale töö-ööd end rahuliku ja sügava unega välja puhanud. Tegi õhtuvõimlemise, sõi korralikult ja pakkis endale kaks suurt võileiba kaasa.
Kell oli peaaegu üheksa, kui Lunko astus töötoast välja öhe. Taevakaar helendas kergelt tähtede valguses, pilvekesi oli palju ja enamik neist lumivalged.
„Rahulik ja vaikne öö,” mõtles Lunko.
Ta jalutas mööda taevakaart ja piilus siin-seal pilvekeste sisse. Üks väike tüdruk sõitis unes jalgrattaga mööda pikka kruusateed. Valge pilveke, kõik korras. Vana koer nägi und ajast, mil ta oli väike kutsikas, magas oma pesas – kellegi väike käsi teda tasakesi silitamas. Ka valge. Üks poiss ehitas unes lumest torni, mis ulatus pilvedeni. Lunko naeratas ja läks edasi.
Siis jäi ta seisma.
Keset teisi pilvekesi oli üks, mis ei helendanud. See ei olnud valge ega kollane ega purpurpunane. Pilvekest oli tal raske määratleda, sest ta ei olnud varem mitte midagi sellist näinud. See oli lihtsalt hall ja paistis õrnalt läbi. Lunko vaatas lähemalt pilvekest ja läbi selle paistsid tähed, mis jäid pilvekese taha.
Ta tegi pilvekesele pai ja piilus ettevaatlikult sisse. Tavaliselt nägi ta pilvekese sees kohe mingit tegevust, aga siin oli tühjus. See tühjus oli suur ja ulatus igas suunas nii kaugele, kui silm seletas.
Pilveke kuulus väikesele tüdrukule nimega Ella. Lunko teadis teda. Ella nägi tavaliselt värvilisi ja lärmakaid unenägusid: mängis sõpradega tundmatuid mänge, ujus liiva sees ja ronis veidrate majade aknalaudadel. Ella pilveke oli üks heledamaid ja ilusamaid kogu taevakaarel.
Aga täna öösel ei näinud Ella mitte midagi.
Lunko võttis mälusule välja. Ehk saab ta Ellale unenäo alguse kirjutada, millest uus lugu edasi saaks areneda. Ta puudutas suleotsaga halli pilvekese serva. Sulg ei jätnud jälge.
Lunko proovis uuesti, ettevaatlikumalt. Ei midagi. Sulg libises üle tühjuse, nagu poleks seal midagi, mille peale kirjutada. Nagu poleks unenägu lihtsalt tühi, vaid seda poleks üldse olemas. Ka sellist asja ei olnud Lunkol mitte kunagi varem juhtunud.
Lunko seisis pikalt halli pilvekese kõrval ega teadnud, mida teha. Ümberringi helendasid teised unenäod heledates toonides edasi, valged ja mõni roosakas, nagu iga tavaline öö. Ainult see üks koht taevakaarel oli hall ja unenäota.
Lõpuks pani ta mälusule tagasi kotti. Ella pilvekest ta parandada ei saanud – sest polnud midagi, mida parandada.
Lunkol tuli mõte. Ta viipas ühe väikese tähe endale lähemale ja istus selle peale Ella und valvama.
„Täht, kas sul nimi ka on?” uuris Lunko.
„Jaa, ikka on. Mina olen Lux,” vastas täht.
„Mina olen Lunko, unenägude meister,” ütles Lunko. „Mul on siin üks väike laps, kelle unenäo maailmas on täna nii suur tühjus, et ma ei oska seda kuidagi korda teha.”
„Ma tean, nägin seda juba tund aega tagasi. Ta läks täna väga vara magama. Tal oli pikk ja raske reisipäev. Las ta magab rahulikult, igal öösel ju ei pea und nägema,” lausus Lux.
„Tõsi, igal ööl ei näe unenägusid, aga siin on nagu midagi valesti,” mainis Lunko.
„Ohei, Lunko. Kui magaja on liiga väsinud, ei ole ajul enam jõudu unenägusid valmistada ja ta laseb magajal end täielikult välja puhata,” õpetas Lux.
„Võib-olla tõesti. Ma otsustasin siia valvesse jääda. Juhul, kui peale üleväsimust tuleb halb unenägu, saan seda kohe parandada,” vastas Lunko. „Kuidas sulle tundub mõte siin minuga koos valvata ja lobiseda?”
„Mulle sobib hästi, olen teistest tähtedest kogu aeg nii kaugel ja ei ole kellegagi rääkida,” vastas Lux natuke nukral häälel ja jätkas kohe rõõmsamalt: „Lobiseme siis kuni Ella ärkab.”
Ja nii nad valvasid kahekesi Ella sügavat und kuniks Ella rõõmsalt ärkas ja astus oma päevale vastu.
Head ööd!