Päkapikk Nisse oli tasapisi harjunud oma kerge kurbusega. Kuldset pintslit polnud endiselt kuskil. Metsa alt olid nad lumekassiga leidnud küll ühe kuldse jälje ja lagendikult kuldselt helendava lumehelbe, aga pintslit ennast mitte. Ainult jäljed. Nagu pintsel või keegi teine käiks ringi ja jätaks endast maha kuldse sädeluse, aga ei näita ennast.
Ja ometi tundus Nissele iga päev, et pintsel on kuidagi ikka tema juures. Mitte karbis puhkamas, vaid sõrmede vahel ja valmis kaunistama. Kui ta kirjutas kingipakile lihtsad sõnad: „Kallile emale“, „Vaprale vennale“, „Sõbrale, kes alati kuulab“ – läksid tähed ilusasti paika ilma suurema pingutuseta.
Õhtuks oli taevas jälle tumehall ja lund sadas nii vaikselt, et helbed hõljusid vahepeal ülespoole ja alles siis keerlesid puude poole alla. Keegi koputas Nisse uksele. See oli väike päkapikutüdruk nimega Särts. Tal oli seljas sinine mantel ja käes latern, mis helkis nagu täht.
„Nisse,“ ütles Särts, „meil on mure. Tähepostkast ei tööta.“
„Tähepostkast?“ küsis Nisse ja ta kulmud tõusid kõrgele.
„Jah. See on postkast, kuhu jõuavad laste kõige salajasemad soovid. Mitte need, mida nad kirja panevad ja postiga saadavad, vaid need, mida nad kannavad oma südames ja mõtetes. Öösiti kirjutab Tähepostkast need soovid ise välja. Lapse enda käekirjaga, lapse enda pliiatsiga. Nii on see alati olnud. Aga nüüd on postkast tühi.“
Nisse pani mantli selga ja läks Särtsuga kaasa. Nad kõndisid mööda rada, mille värske lumi oli pehmeks ja kohevaks teinud. Iga samm krudises omamoodi.
Tähepostkast seisis vana ja väärika kuuse all, mille alumised oksad ulatusid maani. Nisse tundis selle koha ära. Siitkandist ei olnud kaugel see kuusk, mille alt nad lumekassiga kuldse jälje leidsid. Ta vaatas ringi, aga lumekassi ei paistnud. Küll aga oli lumel näha suur lohk, seal oli keegi hiljuti maganud.
Postkast oli puidust ja kaunistatud väikeste tähekestega. Küljele oli kirjutatud: „Südamest tulnud soovid.“ Nisse tõstis kaane ja vaatas sisse. Ühtegi kirja ei olnud. Ainult postkasti põhjas oli üks peenike triip. Kuldne ja peaaegu nähtamatu.
„Ta on siit läbi käinud,“ ütles Nisse vaikselt. „Aga miks siis kirju pole?“
Särts mõtles hetke. „Võib-olla lapsed ei julge enam soovida. Võib-olla nad arvavad, et nende soov on liiga väike. Või siis, et see ei ole tähtis.“
Nisse istus kuuse kõrvale lumevalli otsa ja vaatas taevasse. Helbed tantsisid õhus ja langesid talle näole. Ta tundis, kuidas need jahedalt sulama hakkasid. Talle tulid meelde lumekassi sõnad esimesest otsimispäevast: mõnikord kaunistab kõige rohkem see, mida sa ütled, mitte see, mida sa joonistad.
„Siis tuleb neile meelde tuletada,“ ütles Nisse lõpuks. „Et iga soov on tähtis. Ja et jagatud soov teeb südame rõõmsamaks.“
Nii nad otsustasidki. Särts läks pikale reisile üle taevakaare. Ta hõljus soovijate akende taga ja pani uued mõtted nende unenägudesse: ehk kuidas kõige väiksem soov võib maailma muuta. Ta naeratas kui väike tüdruk julges soovida, et vanaema saaks pehmeid piparkooke. Ja poisist, kes soovis, et tema koer enam pimedust ei kardaks.
Nisse jäi postkasti juurde. Ta ei osanud enam ilma pintslita joonistada, aga kirjutada oskas ta ikka. Ta kirjutas sõrmega lumele postkasti ümber: „Ole julge.“ „Toeta sõpra.“ „Koos on tore.“ „Usalda teisi.“ Need sõnad ei helendanud. Aga kes neid luges, sellel läks südame alt soojaks.
Juba mõne minuti päras oli postkastis esimene kiri. Värvilise pliiatsiga, lapse enda kohmakate tähtedega. Seal seisis: „Ma soovin, et mu vend saaks uue mütsi. Ta ei küsi kunagi midagi, aga tal on külm.“
Nisse hoidis kirja käes ja tundis, kuidas rind läks soojaks. See ei olnud suur soov. Aga see oli kirjutatud armastusega. Tund-tunnilt tuli kirju juurde. Mõni oli kirjutatud vildikaga, mõni pliiatsiga, mõni oli lihtsalt joonistatud. Ja peaaegu ükski soov ei olnud lapse enda jaoks. „Et ema saaks puhata.“ „Et vanaema ei oleks nii palju üksi.“ „Et sõber naerataks isegi siis, kui on raske.“
Nisse ja Särts lugesid neid koos ja vajusid iga kord mõttesse. Kirjad olid lihtsad ja läksid hingepõhja. Ja iga kord, kui nad ühe kirja avasid, ilmus kuuse alla lumele väike tähekujuline jälg. Justkui oleks pintsel hetkeks tagasi tulnud, vaadanud üle õla ja jälle ära läinud.
Õhtul üheteistkümne ajal, kui taevas oli tähti täis ja pakane paukus, leidis Nisse postkastist helekollase paberi. Paberile oli joonistatud üks salapärane pilt. Nisse vaatas seda ja sõnad tulid ise silme ette, üksteise järel, nagu oleks keegi neid vaikselt ette lugenud: „Tänu teile paistab maailm palju soojem.“
Nisse seisis täiesti liikumatult. Nii oskas Päkapikumaal joonistada ainult üks tööriist. Ainult kuldne pintsel oskas nii, et sõnu nägi ainult see, kellele need olid mõeldud.
„Särts,“ ütles ta vaikselt, „see on kõige ilusam kiri, mis siit postkastist tulnud on. Õigemini kõige ilusam pilt.“
Särts naeratas. „See tähendab, et me käitusime õigesti.“
Ja nii hakkas Tähepostkast jälle elama. Mitte ainult kirjade pärast, vaid ka selleks, et meelde tuletada tavalisi ja lihtsaid asju. Kuulamine on tähtsam kui kuulmine. Andmine algab märkamisest. Ja koostöö sünnib siis, kui midagi koos teha. Või kui lihtsalt istuda kuuse all ega teha mitte midagi, ainult kuulata omi mõtteid.
Nisse läks koju, keetis endale suure tassi põdrasambla teed ja jõi selle aeglaselt tühjaks. Siis pani ta pea käte peale, ainult üheks hetkeks. Ja jäi magama.
Metsas, üle lageda lumevälja, hõljus õhus peenike kuldne tolm. Hommikul on uued kirjad Tähepostkastis.
Head ööd ja magusaid unenägusid!